19.08.18

Ringreis Väike-Maarjast Ebavere, Kiltsi kaudu

1. Kaarma mõis
Kaarma mõisast on esmateateid 1538. a-st. Mõis on kuulunud 20. saj algusest kuni Eesti maareformini Limbergide suguvõsale. 

Mõisa eluhoonetest on järel ainult ametnikemaja tiigi kaldal, tootmishoonetest osaliselt ümberehitatuna viinavabriku hooned. Viinavabriku laskis ehitada mõisaomanik I. Pale 1888. a. Vabrik töötas piiritustehasena veel nõukogude ajal. Kaarma oli Väike-Maarja kolhoosi ajal suur tootmiskeskus. Seal olid veisefarmid, maltoosatehas, tapamaja, konservitehas, katlamaja, masinate tehnilise hoolde punkt, veidi eemal proteiinitehas. 

Selle ringreisi ajal tulevad tutvustamisele Pandivere Paeriigi objektid. Paeriik allikate allikal ühendab nelja naabervalla- Tamsalu, Väike-Maarja, Rakke, Laekvere- paeobjekte koos looduse- ja ajaloo vaatamisväärsustega.

Praeguse bensiinijaama ja autoremonditöökoja kohal olid Kaarma mõisa lubjaahjud. Kauplusest Ebavere mäe poole jääv väike vabaõhu piknikulaud asub väikeses maalohus. See "auk" on kunagine lubjapõletamise ahi, mille ülemine osa on aja jooksul ära "kulunud". Kohati paistavad murumamara alt välja ahju seina kivid. Sealsel territooriumil oli kõrvuti mitu Limbergile kuulunud maa-ahju. Jalgrattatee, enne Ebavere mäge lagendikku, läbib Kaarma paemurru.  Arvatavalt on kaarma kivist ehitatud Väike-Maarja kirik, ka vallamaja (politseimaja). 

 

2. Ebavere mägi
Tartu maanteest läänes on Ebavere mägi, kõrgus 146 m. Saarlaste suur jumal Tharapita olevat sündinud Ebavere mäel ja sealt Saaremaale lennanud. Seda seostatakse ka Kaali järve tekkelooga. Ühel ikaldusaastal viidud küla kõige ilusam Eba-nimeline neiu mäele ohvriks. Nii hakatudki mäge Eba vereks nimetama. Levinud on lood Ebavere mäe sees asuvast linnast.  Mäe ümber laiunud vesi. Mäevaimu ja Jõevaim vahelises võitluses jäänud võitjaks Mäevaim ja vesi pidanud Ebaverest lahkuma. Järele jäänud ainult väikesed veekogud, Äntu järved.

Ebavere rahvajutte on käsitlenud oma loomingus mitmed kirjanikud: Jakob Tamm ("Sonetid Ebaveremäele"), Jakob Liiv ("Mäevaim"), Kersti Merilaas("Lapsepõlv"), Erich Meerja ("Mäe kutse"), Eduard Leppik ("Väike-Maarja lood").

Ebavere mägi on kujunemas ümbruskonna spordi- ja puhkekeskuseks.

Väike-Maarjast Ebavereni on valminud valgustatud tee, mis on muutunud jalgratturitele, kõndijatele, jooksjatele, rulluisutajatele, rulasõitjatele armastatud tervisespordi kohaks. Mäel on saepururajad kõndijatele, jooksjatele, talvel aga korrastatud 1-,1,5-, 3-, 5-km rajad suusatajatele. Osa neist on valgustatud, samuti ka kelgumägi. 

Mäe jalamil asuvas olmehoones saab nina soojendada, pesta, riideid vahetada, kasutada ka muid vajalikke ruume.

Ebavere loodus-matkarada
5-km loodus-matkarada tutvustab Ebavere kaunist loodust. Raja ääres asuvad pilditahvlid kutsuvad emmet-issit koos lastega üles otsima läheduses kasvavaid taimi. Rada saab läbida ka lühemalt, kui jälgida viitasid.

 

3.Johan Pitka talu koht

 Ebavere mäest lõunas on Eesti Vabadussõja kangelase, soomusrongide ja merejõudude looja kontradmiral Johan Pitka kunagine talukoht. Ta ostis selle 1936.a. Elumaja oli kaasaegsete mälestuste järgi stiilne, värvikas, rõõmuküllane. Maja välisuksel oli väike purjelaeva meenutav koputi- meremehe kodu embleem. Ruumid olid valgusrikkad, maitsekalt sisustatud, seintel pildid. Hooned, ka rentnikumaja valmisid suures osas nagu ka palju nende sisustusest J. Pitka enda kätetööna. 

Praegu on elumajast järel tugev ja hästisäilinud vundament. Alles on ka talu rentniku(-aedniku)maja, mis on erastatud, küll võõraste poolt. J. Pitka järeltulijad kinkisid talu Eesti Kaitseliidule. 2000. aastal korrastas elumaja krundi Väike-Maarja vald, kelle töödele lõid kaasa kohaliku kooli noored kaitseliitlased. On paigaldatud J. Pitka elu ja tegevust tutvustav teabetahvel. 

 

4. Vao tornlinnus
Vao tornlinnus on rajatud tõenäoliselt 14 saj teisel poolel, ehitatud kohalikust paekivist. Linnusel on koos keldriga neli korrust, kaks alumist võlvitud. Tornlinnus oli rüütlipere alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri (käimla), kätepesukoha, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendab teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, mis oli algselt ainukeseks käiguks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Esimene korrus oli töötegemiseks, viimane aga vahipidamiseks.Linnus restaureeriti endise Vao sovhoosi eestvedamisel 1986.a .

Tornlinnus-muuseum.  
Linnust on võimalik külastada alates 1991. aastast. Teise korruse sisustamisel on püütud jäljendada ruumi keskaegset ilmet. Keskel on massiivne laud, mida ümbritsevad metssea nahkadega kaetud tugevad toolid. Seintel ja laes on metallist sepisvalgustid. Ruumi kaunistavad vitraažid. 1998. aastal valmis torni esimese korruse ekspositsioon. Stendid tutvustavad torni, mõisa ja ümberkaudsete külade ajalugu. Pikemat käsitlust leiab mõisa viimaste omanike von Rennenkampffide perekonnalugu.

Von Rennenkampffide poolt 18.-19.saj rajatud Vao mõisaansambel on suhteliselt hästi säilinud. Hävinud on mõisa peahoone, kuid alles on valitsejemaja (mõisnike elukoht 1918-1938), viinavabrik, uhkete sammastega aida- ja tallihooned, sepipada jm. Ehitised on kõik paekivist, kohati kaunistatud telliskivimustriga. Kivi on pärit mõisa paemurrust, lubi aga toodetud oma maa-ahjudes.

 

5. Liiduri lubjaahjud
Kiltsist 2,5 km üle raudtee Liiduri külast läbi asuvad metsas kunagised maa-ahjud. Maa-ahi oli kõige varasem lubja paekivist saamise võimalus. Ahi oli ümmarguse või ovaalse 1,5-10 m läbimõõduga pealt kumeralt ahenev 3-5 m kõrgune paekivist laotud, seest tugevama kiviga vooderdatud ruum. Paekivi laoti ahju nii, et kütteava taha jäi kolderuum ja selle kohale kivide vahele vertikaalsed suitsukanalid kuni ahju ülaääreni. Köeti puude või turbaga nädal aega, nii et temperatuur tõusis 1100-1300 kraadini. Kõrvuti oli mitu lubjaahju: kui üks küdes, siis teine jahtus, kolmandat aga laaditi. 19.-20. saj vahetusel tulid kasutusele ringahjud, varsti ka shahtahjud, mis olid palju tootlikumad. Need olid Rakkes ja Tamsalus. 


Liiduri lubjaahjud on maanteest lõunas 250 m kaugusel, suurest väetisekuurist ida-kagus. Lubjaahjusid oli kokku kolm. Neist lähim on hästi säilinud, ovaalse põhiplaaniga, mõõtmetega 10x5 m. Kõrgus üle 5 m. Kütteavad on ahju põhjaküljel. Teine ja kolmas lubjaahi on kõrvuti, esimesest 20 m lõuna suunas. Paemurd asub ahjudest 50 m kaugusel kagu suunas. On säilinud paemurru 3 m kõrgused seinad. 

 

6. Aavere mõis 
Aavere mõis rajati 1770. aasta paiku, eraldudes Kiltsi mõisast. 1877-81, R.von Harpe ajal, ehitati kohalikust paekivist Aaverele Eesti üks kaunimaid neogooti stiilis mõisahooneid. Häärber oli keskosas ühe-, otstest aga kahekorruseline. Peahoone otsad olid kaetud hoonega risti olevate viilkatustega, mida iseloomustasid keeruka kujuga astmikviilud.

Võõrandamisjärgselt oli hoones pikki aastakümneid hooldekodu. 1960ndatel aastatel ehitati hoone täiskahekorruseliseks. 1996. aasta laastav tulekahju jättis hoone varemeisse. Veel praegugi on varemetest näha kunagist hoone välisfassaadi, vaatamisväärsuseks on ka karjakastell (pikk kivimüür) oma toredate neogooti stiilis akendega.

 

7.Varangu mõis 
Varangu mõis eraldus Liigvalla mõisast 17. saj ning sai nime Wrangelite perekonna järgi. Varaklassitsistliku peahoone ehitust alustas 1795. a von Berg. Fassaadi kaunistused on välja tahutud peeneteralisest paekivist. See oli tol ajal väga harva esinev kaunistusstiil.. Alates 1819. a-st oli Varangu mõisa omanik mõjukas Vene riigitegelane krahv Alexander von Benckendorff. Viimane omanik oli von Schilling. 1919. aasta võõrandamise järel töötas mõisahoones kool, hiljem metskond. 1970.-80. aastatel seisis hoone tühjalt ning lagunes tugevasti. 1990. aastate lõpul läks mõis eravaldusse ja selles on alustatud restaureerimistöödega.

Peahoone läheduses asub arvatavasti 18. saj pärinev ühekorruseline puidust valitsejamaja, pärimuse kohaselt endine Ao mõisa peahoone, mis 1870. aasta paiku Varangule toimetati. Varangu mõisa valitsejamajas elas 1909–1918 graafik Eduard Viiralt.

Varangu looduskaitsealal kasvavad paljud ohustatud taimeliigid, eelkõige käpalised (orhideed). Samas paiknevad üle 30 allikaga kaunid Varangu Siniallikad. Nendest  saab alguse Põltsamaa jõe lisajõgi Preedi jõgi.

Varangul asub järvekriidi(-lubja) maardla.Järvekriit on tekkinud allikajärves lubjarikkast veest väljasettinud kristallidest. Varangul on kaevandatud kriiti söödakriidi, aga ka värvide valmistamiseks. 

 

8. Kiltsi loss 
Kiltsi loss on püstitatud keskaegse XV-XVI sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. 1784. aastal omandas Kiltsi mõisa major Hermann Johann von Benckendorff. Peahoone valmis 1790. a-tel, ehitati kohalikust paekivist. Raskepärast arhitektuuri leevendati kahe poolkaarekujulise tiibhoonega. 
19. saj kuulus loss von Krusensternide suguvõsale. Adam Johann von Krusensterni (1770-1846) juhtimisel teostus vene esimene ümbermaailmareis (1803-1806), mille põhjal koostas ta just Kiltsis elades "Lõunamere atlase". Admiral A. J. von Krusenstern oli seotud paljude mereekspeditsioonide ettevalmistamise ja juhendamisega. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Perekonna matmispaik asub Väike-Maarja kirikuaias. Sinna on maetud admirali poeg ja pojapoeg.

1995.a. avati Kiltsi lossis admirali mälestustuba. Lossitornis eksponeeritakse Adam Johann von Krusensterni, tema poja Paul Theodor von Krusensterni (1805-1881) ja pojapoja Otto Paul von Krusensterni (1834-1871) elu ja tegevust tutvustavat materjali. Nii admirali poeg kui pojapoeg olid samuti tunnustatud maadeavastajad. Mälestustoas, ka lossi seintel on ümbermaailmareisi atlase juurde kuuluvad vaselõiketehnikas originaalgravüürid (valmistatud reisi ajal tehtud visandite järgi); medal, millega autasustati ümbermaailmareisist osavõtjaid; taldrik, mille Krusenstern Inglismaalt tõi, kui sisustas lossi; 19. saj admiralist Prantsusmaal valmistatud originaallitograafia jne.

 

9. Äntu Punamäe maalinn
Vt. Õpperajalt vaatluspunktid 10, 11 ja 12.

Äntu Punamäe oosi lõunaotsas asunud muinaseestlaste linnus oli Lõuna-Virumaa suurim, 240 m pikk, kolmeosaline, koosnedes ees-, kesk- ja pealinnusest. H. Moora andmetel rajati linnus I aastatuhande algul ja kandis nime Agelinde.

1895. aastal tegi siin proovikaevamisi A. V. Hoven. Ta arvas, et linnuse eri osad olid kasutusel ühel ja samal ajal, moodustades ühtse kaitsesüsteemi. 

Tänapäeval on Punamäge uurinud ajaloolane E. Tõnisson. Tema järgi oli pealinnust ümbritsev vall üles laotud lahtistest paekividest müürina. Oosi piirab läänest Järveoja, idast Nõmme (Kärsa) jõgi. Oja suubub linnamäe lõunaotsa juures Nõmme jõkke, moodustades nii üheskoos jõega linnamäele looduslikud kaitsekraavid. Muistsel ajal oli vett rohkem, seega oli ka veetõke tõhusam.

Väljakaevamistel leiti, et kõige paksem kultuurkiht on pealinnusel. Lisaks paarile tukiotsale, söetükile, loomaluudele tulid sealt nähtavale mõned savinõukillud ja vurriluu. Kesk- ja eeslinnusel on kultuurkiht õhem, sellest järeldub, et neid linnuse osasid on vähem kasutatud. Muinaslinna, just pealinnuse kasutamine lakkas 13. saj, muinasaja lõpus seoses võõrvallutustega.
  
Vene-Rootsi sõdade ajast (1656-1658) pärineb muinaslinna kolmas nimetus - Rootsikants. Rootslased olevat siia ka varandust peitnud. Vanad sügavad augud pealinnuses on tekkinud kruusa võtmisest, väiksemad aga on varanduseotsijate kätetöö. Nii käisid siin 1903 - 1912 oma esiisade varanduse jahil ka rootslased. Rahvasuus räägitakse Nõmme jõkke uppunud ja "mäe" sisse peidetud varandusekirstudest, Äntu Umbjärve uppunud rüütlist, kes käib jaaniööl Punamäel mõrsjat otsimas jne.

Punamäe telkimisplatsil on rahulik puhata. Külastatavus on võrreldes Sinijärve platsiga väiksem, kuna Punamäe platsile puudub autoga juurdepääs. 

 

10. Äntu järved
Punamäelt Väike-Maarja poole tagasi tulles asuvad maanteest ida pool 7-st Äntu järvest 6, neist suuremad Valgejärv, Roheline ehk Vahejärv ja Sinijärv.  Kaks viimast on unikaalsed eriliselt sinakasrohelise värvuse ja vee läbipaistvuse poolest. Järvede põhjas on hele järvelubi, mis annab koos ümbritseva rohelise loodusega veele selle kauni värvuse. Järved saavad vee põhiliselt allikatest, kaldad on põhjatud, keegi ei saa vett segama, vesi püsib väga selge.
 
Sinijärve-äärsel laagriplatsil on võimalik lisaks telkide püstitamisele lõket teha, katusealuses einetada ja isegi puhkekojas ööbida, kui matkagrupp on väiksem.

Sinijärve tagant algab õpperaja uus 2 km-ne pikendus, mis viib Äntu Tehisjärve äärde. Selle veehoidla rajas Väike-Maarja kolhoos oma rohupõldude niisutamiseks. Järveäärne madal vesi meelitab Väike-Maarja väikelastega peresid sinna suplema. Vastrajatud telkimisplatsil on võimalik ööbida. 

Eemale jäävad teised Äntu järvedLinaleo, Mäetaguse, Kaan- ja Umbjärv, mis on soise maastikuga ümbritsetud väikesed õõtskallastega metsajärvikud.

Rahvapärimuse järgi on Valgejärves rootslaste rahakirst, Kaanjärves aga Rootsi kindrali kuldtõld, Umbjärves Rakke rahva varandusekast.

Kõikide Äntu, ka Nõmme järvede ümbrust ja Punamäge läbib Äntu-Nõmme looduse õpperada. Nõmme järved- Veskijärv, Liivajärv ja Turbajärv- on tehisjärved. Veskijärv on paisutatud Nõmme (Põltsamaa) jõele veski tarbeks, Liivajärv on tekkinud liiva ja kruusa, Turbajärv turba võtmisest. 

Liivajärv, osaliselt ka Veskijärv jäävad eramaale, millede äärde minekuks peab olema peremehega kokkulepe tel 5053093. (Võib minna Veskijärve äärde tammini ja kõndida mööda kallasrada- 2 m laiuselt kaldast)

 

Toimetaja: -