4.07.18

Vao mõis

(Väike-Maarja kihelkond, Wack)

Tornlinnus
Vao ja kogu siinse piirkonna üheks erilisemaks ehitiseks on Vao tornlinnus, mis on nii oma vanuse, arhitektuuri ja kunagise funktsiooni tõttu ainulaadseks ehitiseks kogu Baltikumis. Linnuse rajamise ajaks võib arvata 14. saj. Armin Tuulse on seda oletanud linnuse keldris oleva piilari samba kapiteelide ja baasivormide põhjal, mis sarnanevad Väike-Maarja kirikus leiduvate sambavormidega, paigutanud need 1370-tesse aastatesse. Sten Karling ja Villem Raam on asetanud aga ehitusaja saja aasta võrra hilisemasse perioodi 15. saj lõppu, põhjendades seda 15. saj Tallinna ehitistele omaste detailide kasutamist Vaos. 

Vao tornlinnus on olnud võrdlemisi väike ja nõrk kaitseehitis. Liivi sõja ajaks oli linnus minetanud täiesti oma sõjalise tähtsuse. Tänu sellele, et Vaos ei ole kunagi lahinguid toimunud, on linnus tänaseni säilinud. Torni on kasutatud eluasemena, seda tõestavad kamina, lavatooriumi (kätepesukoha) ja danskeri (DC) olemasolu. Hilisemal ajal on torn täitnud mõisas majandushoone ülesandeid. Kunagi olnud keldris mõisa peksupink, hiljem tehtud kapsaid sisse ning hoitud õunu. 1922.a fotolt ilmneb, et ümber torni oli sigade koppel, sead käisid tornis vihmavarjus.

Praegu on tornlinnuses muuseum. 

Vao mõis
Esimesed kirjalikud teated Vao mõisa ja küla kohta pärinevad 1442. aastast, mil Vao maad kuulusid de Wackede perekonnale.Võib kindel olla, et Vaos oli juba enne maa läänistamist Wackede suguvõsale püsiv asustus olemas.

On teada, et juba 1286. a läänistas Taani kuningas Erik Menved vendadele Johannes, Jordanius ja Henricus Wackele kogukäe õiguse alusel nende isa mõisa. Ehkki kohanime pole teates öeldud, on tõenäoline, et Vao oli Wackede põhivaldus ja nende nimigi sellest tuletatud. Wackedel oli valdusi teisteski Virumaa nurkades. Vao püsis Wackede käes ilmselt 15. saj lõpuni, arvatavalt suguvõsa hääbumiseni. 

16. saj ja 17. saj alguses kuulus Vao Viru vasallide Wedewesude soole. Liivi sõja päevil 1558.a talvel mainib Renneri kroonika Kiltsi linnuse juures toimunud sündmuste kirjeldamisel teiste aadlike seas Virumaa aadlimeest Johan Wedewesi, kes arvatavasti oli Vaost. Samas mainitakse, et Porkuni all sai surma sama Wedewes. Peale venelaste lahkumist Virumaalt tuntakse Vao mõisat Brun Wedewesi valdusena (Porkunis langenud rüütel võis olla tema isa).

1586.a oli Vao mõisal veski, Vao ja Risu külad ja vana mõisakoht (ilmselt Mõisamaa küla). Mõisa suuruseks oli 30 adramaad. 

17. saj vahetas Vao mõis korduvalt peremehi. Vaos olid Bremenid, Anrepid, Pahlenid, Budbergid ja Helffreichid. Võib arvata, et Vao mõisas oli lisaks tornlinnusele üks tavaline elumaja, kus igapäevaliselt elati, ning tornlinnusesse varjuti vaid ohu korral.

1774. a ostis Helffreichite perekonnalt Vao mõisa Carl Georg von Rennenkampff Helmest. Tema pani aluse Rennenkapffide Vao-Rakvere liinile.

(Rennenkampffide suguvõsa pärineb Põhja-Saksamaalt. Alates 16.saj. keskpaigast olid Rennenkampffid Riia linna kodanikud. Raehärra ja kaupmees Georg (1652-1710) on perekonna kahe liini rajajaks. 1728.a. sai üks perekonnaharu Viinist Edler von tiiltli ning arvati 1742.a. Liivimaa Rüütelkonda kuuluvaks. 1752.a kanti perekond ka Eestimaa Rüütelkonna matriklisse. Ühtekokku kuulus Rennenkampffidele Baltikumis erinevatel aegadel üle 60 mõisa. Väike-Maarja kihelkonnas olid nad Vao, Pandivere, Raeküla ja Porkuni mõisates. 1828.a. omandasid Rennenkampffid Rakvere mõisa. Vao on ainukese mõisana sellele suguvõsale kuulunud mõisatest püsinud perekonna käes ligi 200 aastat (1744-1939).

Mõisasüdant hakkas siin välja ehitama Carl Gustav von Rennenkampff (1742-1794). Tema eluajal valmis põhiosa praegu säilinud hoonestusest. Ansambel rajati barokselt. Mõisa peahoone oli küll suhteliselt väike tellisekatusega puithoone, kuid selle esinduslikkust rõhutasid esiväljakut raamistavad arkaadikäiguga sõiduhobuste tall (ehit 1774) ja aidahoone (1780-83). Veidi eemale jäi valitsejamaja (1795). Omaette majandushoovi moodustasid monumentaalne viinavabrik (1864), mille halle paest seinu ergastavad punased tellisepiirded, kuivati ja sepikoda (1900). Sõiduhobuste talli taha jäid laudad ning eemal mäel oli 1786. a ehitatud hollandi tuulik, mis kuulub vanimate veskite hulka Eestis.

8 saj 2. poolel ja 19. saj oliVao Eestimaa mõisate seas suuruselt keskmine või veidi üle selle. 1782. a loendati Vaos 172 meeshinge, 19. saj lõpul 270. 

Päristalude müümisest on Gerda von Rennenkampff kirjutanud: Vana onu Paul oli talumaade müügi nii korraldanud, et talud tingimata elujõulised oleksid ja nende omanikud peagi järje peale saaksid.

20. saj alguses oli mõisal maad 1620 ha. Vaos domineeris veise- ja lambakasvatus. 1913. a seisuga olid mõisas tuuleveski, aurumasinaga saeveski, viinavabrik ja kivimurd. 

Eesti Vabariigi Ajutise valitsusega 1919 kuulutati kõik rüütlimõisad riigi omanduseks. Vaos võeti osa inventari üle ja jagati maa välja 1920. a kevadel.

Mõisa peahoone hävis 1918. a segastel aegadel tulekahjus. Kõneldakse mõisa enne tulekahjut tühjaks riisumisest ja selle katteks tulekahju süütamisest. 

Pärast mõis peahoone põlemist asus Rennenkampffide perekond elama valitsejamajja. 

Rennenkanpffide peres oli 7 last: 4 tütart vanuse järjekorras: Gertrud, Ester, Renata ja Dora; pojad Andreas, Paul ja Ruppreht. Andreas oli lastehalvatuse tagajärjel ratastoolis. Pärst isa Karli surma 1934. a sai mõisa peremeheks Paul. (Karl oli olnud ka Rakvere mõisa peremees).

Marie Freimann 1947. a mälestustest: Minu nooruses oli Paul von Rennenkampff mõisa omanik, kes elas seal koos oma kahe vanatüdrukust õe Cäcilie ja Paulinega. Ta oli meile lastele üks eriline persoon, kuna me teda harva nägime ning tal oli ühe õnnetu armastuse tõttu rooma katoliiklaseks saanud. Need mõlemad armsad Cäcilie ja Pauline olid lillede ja aia armastajad. Sa ju tundsid tädi Paulinet, kes pärast sarlakite põdemist kõvakuuljaks ja pärast päris kurdiks jäi, kuid säilitas kõrge vanaduseni elava vaimu. Vaos oli alati üks troska ja vankrid lühikesteks väljasõitudeks, pärnaalleel kirjud paberlaternad, kõik oli lubatud, midagi ei olnud keelatud ning metsmaasikad enam kui magusad. 

1938. talude loendi järgi kuulus Gerda Rennenkampffile Viljapuuaia koht 12,82 ha, Karl Rennenkampffile Vao talu 91,5 ha, Paul Rennenkampffile Kivisilla talu 22,94 ha.

Rennenkampffid lahkusid Saksamaale 1939. a. 

Algul oli Vaos riigimõis, hiljem Vao sovhoos. 1986. a restaureeriti linnus Vao sovhoosi poolt sovhoosi direktori Hans Veermäe algatusel. Töid teostas Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Rakvere osakond. 

1986- 1993 oli Vaos kolhoos, hiljem erafirmad.

Vt. ka 10 mõisa ring Pandiveremaal

 

Toimetaja: -