19.08.18

Äntu Punamäe maalinn. Punamäe lood.

Äntu Punamäe maalinn

Väike-Maarjast u 9 km Tartu maanteed mööda jääb teest paremale oos Äntu Punamägi. Sellel asus Lõuna-Virumaa suurim linnus Äntu Punamäe maalinn. Linnuseks ei olnud mitte kogu Punamägi, vaid selle kõrgem ja järsunõlvalisem ots: suhteline kõrgus 23 m, nõlvade suurimad kalded 25°. Linnus oli 240 m pikk, kolmeosaline (neemiklinnus), koosnedes ees-, kesk- ja pealinnusest. Punamäel kasvav kuusik on suhteliselt noor. Varem oli mäeseljak lage, ta paljad nõlvad võisid siis näida tõesti punakatena.

H. Moora andmetel rajati linnus I aastatuhande algul ja kandis nime Agelinde. 1226. aasta algul tegi paavst Honarius III isiklik esindaja Modena piiskop kardinal Wilhelm reisi Eestimaale. Liivimaa kroonika andmeil peatunud ta ka Agelindel. 

Linnuse põhjalik kirjeldus pärineb muuseumikonservaator A. V. Hovenilt, kes 1895. aastal tegi siin proovikaevamisi. Punamägi oli Baltimaade linnustest esimene, mida A. V. Howen tutvustas eraldi 1896. aastal X Ülevenemaalisel Arheoloogide Kongressil Riias. 

A. V. Hovenit huvitas pealinnus. Ta arvas, et linnuse eri osad eksisteerisid ühel ja samal ajal, moodustades ühtse ja oma aja kohta üllatavalt komplitseeritud kaitsesüsteemi. 

Tänapäeval on Punamäge uurinud ajaloolane E. Tõnisson. Tema järgi oli linnust ümbritsevad vallid üsna suures ulatuses üles laotud korrapärase kuivmüüridena, mille peamiseks materjaliks oli paas. Pealinnuse valli sisekülg oli tugevasti tuld saanud, küllap läheduses olnud puitehitiste põlemisel. Howen kirjeldab aga, et Punamäe linnuse vallis võivat näha lupja. Liivimaa kroonikast on aga teada, et lubjamördi kasutamise oskuse tõid Baltimaadele Ojamaa müürsepad mitte enne 12. sajandi lõppu. Näib, et lubi Punamäe vallis on lihtsalt sealse paemüüri põlemise produkt.

Kõige paksem kultuurkiht on pealinnusel. Lisaks paarile tukiotsale, söetükile, loomaluudele on sealt nähtavale tulnud mõned savinõukillud ja meie teistestki muinaslinnadest tuntud leid – vurriluu. Kesk- ja eeslinnusel on kultuurkiht õhem ja väiksema intensiivsusega. Muinaslinna asula kasutamine lõppes arvatavasti 11. sajandil, kusjuures pealinnust on kasutatud kauem kui teisi osi. Ilmselt pärinevad pealinnust ümbritsev kividest vall ja teda kesklinnusest eraldav sügav kraav üsna muinasaja ning ühtlasi noorema rauaaja lõpust, mil kesk- ja eeslinnust enam ei kasutatud (muinasaeg lõppes Eestis 13. sajandi algul).

Seniste väikeste proovikaevamiste tulemustest järeldub, et Punamäe linnus on läbi teinud mitu arengufaasi. Millal tema eri osad rajati ja millises seoses kasutati üksteisega, pole veel selge. Kindlalt võib arvata ainult seda, et paavsti esindaja külaskäigu ajal oli linnusena kasutusel ainult pealinnus.  

Vene-Rootsi sõdade ajast (1656-1658) pärineb muinaslinna kolmas nimetus - Rootsikants. Rootslased olevat siia ka varandust peitnud. Vanad sügavad augud pealinnuses on tekkinud kruusa võtmisest, väiksemad on aga varanduseotsijate kätetöö. Nii käisid siin 1903 - 1912 oma esiisade varanduse jahil ka rootslased. Kohalikud elanikud kutsusid pealinnust ka Vanapaganamäeks.

Muistsel ajal, kui Lemmu kihelkonna rahvas Punamäe vallide all kaitset otsis, piirasid linnamäge kolmest küljest läbipääsmatu soo ja jõgi. Tänapäeval on jõgi süvendatud ja soost ilusad heinamaad saanud. Ainult rahvajutud Punamäe-lähedasest palkteest ja sõjaülema hauast Kärsa rabas tuletavad meelde muistseid lahingupäevi. Rahvasuus räägitakse veel Kaanjärve uputatud kuldtõllast, Pekkelmäe leivaahjudest, Äntu Umbjärve uppunud rüütlist, kes käib Punamäel jaaniööl pidutsevate noorte hulgast mõrsjat otsimas.

Oosi piirab läänest Järveoja, idast Nõmme jõgi. Oja suubub Nõmme jõkke linnamäe lõunaotsa juures, moodustades nii linnamäele looduslikud kaitsekraavid. Nõmme jõgi suubub hiljem Põltsamaa jõkke. Punamäest lõunas on puude taga Äntu Kaanjärv.


Äntu Punamäe lood.
(Eduard Leppiku järgi)


Punamäe varandused. 

Mäe häid kaitseomadusi ja vallijäänustega küllaltki suurt pinda arvestades laagerdas seal Liivi sõja ajal (1558-1583) poolakate sõjavägi. Tõenäoliselt kasutasid endist linnust neil aegadel rootslasedki, sest just nendega on seotud hulk Punamäe ja selle ümbrusega seotud rahvapärimusi, eriti just mitmesuguste aarete peitmise lugusid. Nõnda teatakse naabruses asuva talu vanaperenaise juttude põhjal rääkida, et 1890. a käinud rootslased Punamäel varandusi otsimas. Keeleliseks vahendajaks olnud Assamalla koolmeister Juhan Elken. Hobusega toodud kohale ümbruskonna vanim eideke, keda siis tõlgi vahendusel küsitletud. Seejärel kaevanud  nad mitmel pool väikesi auke. Lõpuks saanud nad maa seest ühe kasti.

Teist korda uurinud rootslased Punamäge kaks aastat enne Esimest maailmasõda 1912:Nüüd olnud neil kaasas kaart ja kaks tõlki- juba eelmisest käigust tuntud J. Elken ja kuulus maadleja Georg Lurich. Päev läbi torgitud raudoradega Punamäe külgi ja kaevatud mitmest kohast. Ka Kaanjärve sood oli torgitud. Seekord polevat siiski midagi leitud. 


Rootsi kindrali kuldtõld Kaanjärves. 

Ükskord pidanud poolakad ja rootslased Virumaa lõunarajal sõda. Ägedad poolakad teinud juba luureretki Rakvere alla. Saadetud siis kuulus Rootsi kindral neile vastu. Olnud paks mees, ratsutada polevat jaksanud. Sõitnud uhkes kuldtõllas oma ratsaväe keskel. Kindlustanud end Punamäel, mida ümberringi kaitsnud veed ja sood. Poolakad olnud aga varem läbi Kärsa raba Punamäeni nottidest salatee ladunud ning nad võtnud hämaruse saabudes rootslaste leeri kahest küljest pihtide vahele. Rootslased kapanud viimases hädas Mäetaguse veski kohalt üle jõe.Tahtnud ümber Kaanjärve teele minna, et Rakvere suunas jalga lasta. Ratsanikud pääsenudki pimeduse varjus minema, aga kuldtõld jäänud Kaanjärve kaldal mutta kinni. Kindral pidanud koos sõjakassaga välja ronima. Kuldsõiduk lükatud Kaanjärve. Kindral upitatud hobuse selga, rahakassa aga maetud mäekülje sisse. Kõik peidukoha teadjad saanud aga järgmistes lahingutes surma. 


Kuldmõõkadega kindrali haud.

Jällegi võidelnud Rootsi vägi kas venelaste või poolakatega. Rootslased lõid küll vaenlase põgenema, kuid kindral saanud haavata. Retke jätkamisel tehtud haavatud kindralile ase tõlda, millega veetud saagiks saadud varandusi- tünnitäis kulda ning mitmesuguseid hõberiistu ja -ehteid. Nõmme jõest läbi minnes juhtunud tõllaga õnnetus. Hobused ehmunud ja tõmmanud kalli koorma koolmekohalt kõrvale sügavasse hauda. Haavatud kindral uppunud ära. Surnukeha ja hõbe saadud põhjast kätte, aga raske kullatünn vajunud pehmesse mutta ja jäänudki leidmata. Kindral maetud Punamäe otsa kahe jõe vahele. Talle pandud kaasa kaks kuldmõõka, teine teisele poole. Jõest päästetud varandus peidetud sinna lähedale Punamäkke. 


Umbjärve rüütel.
Karl-Voldemar Rosenstrauch

Siit Punamäe künkalt vaade
küll kaugele ulatab,
kus pilve taeva piirel
säält metsa musutab...

Kuid kõige ilusam vaade
siin jaaniöösel on,
kus kodumaal rõõmupidu,
suud annab talle õnn...


II
Jõudis jälle Jaani õhta
ime ilus Eesti randa,
jälle tahtis koidu peiu
ämarikul musu anda 

Ja ka Punamäe künkal
Jaani tuli tehtud oli,
sinna kokku lustipidu
ümber kaudne noorus tuli.

Rõõmulaulud helisesid,
täitsid õhu, läksid ilma
ja ka varsti ümberringi
teised tuled paistsid silma...

Aga äkist seltsi hulka
keegi üksik võõtas ilmus,
uhke käik sel võõral oli,
uhke leek tal säras silmis...

Kõik ta korraks läbi vaatas
ja siis vaikselt sammus eemal,
väsind sammul, kahvatanud,
kurtja läige silmis temal.

Alles siis vast keegi küsis:
"Sõber, mida otsid Sina?"
"Oma mõrsjat otsin taga, 
keda maha jätsin mina.

Võitluses ma muiste langend
järve põhjas leidnud haua, 
kuni mõrsja leian, rahu
ei ma leia nõnda kaua."

Ja siis pikaldasel sammul
läks Umbjärve tema, 
ainult hüüe – mõrsjat otsin -
jäi veel õhku helisema.

- - - - - - - - - - - - - - - - - 

Nii muinasjutt. Umbjärve rüütel
peab Jaani ööl ilmuma 
ja Punamäelt, neidude hulgast
säält mõrsjst otsima.

 

Toimetaja: -