16. mail lahkus 82aastasena meie seast kirjanik, Wiedemanni keeleauhinna 1994. aasta laureaat Nikolai Baturin.

Nikolai Baturin sündis 5. augustil 1936 Arumetsa külas Suislepa vallas Viljandimaal.

Ta on kirjutanud 12 romaani, lisaks jutustusi, luulekogusid, näidendeid, esseistikat ja neli filmistsenaariumi. Tema teoseid on tõlgitud vene, ukraina ja leedu keelde. Saanud mitmeid romaani- ja dramaturgiapreemiaid, viimati pälvis ta 2018. aastal Tammsaare romaanipreemia.

Tema tuntumate romaanide seas on "Leiud kajast" (1977), "Karu süda" (1989), Mõrv majakal" (1993), "Kentaur" (2003) ja "Lendav hollandlanna" (2012), viimaseks jäi 2016. aastal ilmunud "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse".

Ta on ka oma raamatuid ise illustreerinud ning oma näidendeid lavastanud. Baturini tekstidele on kirjutanud laule Raimond Lätte, Ester Mägi, Gennadi Taniel, Anu Taul jt heliloojad.

Oma lapsepõlve on ta kunstilisel moel edasi andnud romaanis "Kartlik Nikas. Lõvilakkade kammija" (1993). Baturini vanemad pärinesid peipsivenelaste seast – suguvõsa isapoolne liin on pärit Alatskivilt Nina külast, emapoolne vanaisa Varnjast ja vanaema Mustveest. Mulgimaale tulid Nikolai Baturini esivanemad juba tsaariajal.

Nikolai Baturini koolitee sai alguse Viljandi 2. mittetäielikus keskkoolis Saksa okupatsiooni ajal, mil ta oli kaheksa-aastane. Hiljem õppis ta 2. keskkoolis ehk praeguses Viljandi maagümnaasiumis. 1952–1955 õppis ta Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, 1963–1965 Tallinnas 8. töölisnoorte keskkoolis.

Seejärel teenis ta viis aastat NSV Liidu mereväes, töötas kuus aastat Siberis geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli viisteist aastat elukutseline kütt Siberi taigas.

Baturin oli Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973.