« Tagasi

Porkuni priitahtlike pritsumeeste lugu sai kaante vahele

Inimese suureks sõbraks on tuli, milleta on raske elada. Tuli võib olla ka halastamatu vaenlane. See juhtub, kui inimene kaotab valvsuse ja kontrolli oma tegevuse üle tulega ümberkäimisel. Ühiselt tule vastu võitlemisest on andmeid juba üle 2000 aasta Rooma riigist. Selle „jumalatest saadetud nuhtlusega" puutusid inimesed kokku kõikidel mandritel. Eestis sai organiseeritud tulekahjude vastu võitlemine alguse Tallinnas 23. mail 1788. aastal, kui loodi Mustpeade Vennaskonna Vabatahtlik tuletõrje komando oma varade kaitseks. See organisatsioon oli esimene keiserlikul Venemaal ja üks esimesi Euroopas. Pärast seda, 18. ja 19. sajandil loodi vabatahtlikud tulekustutuse seltsid esmalt Eesti linnades ja seejärel mõisates ning valdades.

Virumaal Porkuni vallas likvideeris pärast talude kruntimõõtmist Porkuni mõisa mõisnik oma põldude keskelt väikese Abaja küla ja suunas talupojad-saunikud metsa servale Nurmetu ja Koplitaguse külla. Uute kohtade rentnikud olid vaesed ja neil puudusid paljud töövahendid ja korralikud elamud. Punane kukk lehvitas neis külades tihti oma tiibu ja röövis talupoegade viimasegi vara. Nii juhtus ka 1910. aastal, kui Nurmetu küla peaaegu täiesti maha põles. Tuld oli kustutamas ainult oma valla üks käsiprits – Vastastiku Abistamise Seltsi prits. Mujalt abilisi polnud saabunud.

7. augustil 1911.aastal kogunesid Nurmetu koolimajja 28 Nurmetu, Kadila ja Assamalla küla meest, et asutada Porkuni valda toletõrje selts (ühing). Tuletõrje seltside asutamine oli lubatud Vene Tsaari-valitsuse poolt. Teisi seltse polnud lubatud asutada. Nurmetu külas tegutsenud asjaarmastajatest nn näitemängu ringi (eesotsas Jaan Ots) algatusel pandi tuletõrje seltsi asutamise mõte liikuma.

Jaan Otsal oli palju aktiivseid toetajaid ja nii kutsuti ellu  1911. aastal Porkuni Vabatahtliku

Tuletõrje Selts, millisel oli alguses osakonnad Nurmetus, Kadilas ja Assamallas. Asutamise loale kirjutas alla 24. juunil 1911. aastal Eestimaa kuberner kindral – major Korostovets Tallinnas. Alustamiseks anti ainult ühekordne riigitoetus, mis ei lubanud seltsil laiemalt tegutseda. Samuti puudus usk asutatud seltsi töövõimesse selleaegsetel "vallaisadel" ja Abistamise Seltsi eesseisusel.

Seltside töö toimus täielikult Vene sandarmi kontrolli all – iga kiri ja kõne loeti valitsuse ametnike poolt läbi. Igal üritusel viibis Vene sandarm. Liikmete arv hakkas suurenema, korraldati õppusi ja esimesed tuleristsed sai Porkuni VTS juba sama aasta septembris. Muretseti varustust, käsiprits, kiivrid, vööd, mütsid, ja kustutati kahjutuld. Seltsi esindajad käisid VI rahvusvahelisel tuletõrjekongressil Peterburis.

1913. aastaks oli liikmeid juba üle 78, osakondi oli neli ja arutati seltsimaja ehitamise küsimust.

Järgmisel aastal sooviti lippu, saadi krediiti, kuid lipp saadi alles hiljem. Saavutati vallavalitsuse tunnustus ja rahva toetus, kuid ilma rahata, ainult paraadlikkusega ei tee midagi. See kestis kuni I maailmasõjani.

Pärast sõda hakkasid tuletõrjujad uuesti agaralt tegutsema – asutasid ringe ja korraldasid pidusid. Tegutseti koos Porkuni raamatukoguseltsi segakoori ja näiteringiga, et korjata

raha tuletõrjele varustuse muretsemiseks ja pritsikuuride ehitamiseks. Juhandusi ja teadmisi saadi ajakirjast Tuletõrje Teataja.

Aktiivsete tuletõrjujate poolt korraldati palju suuri kauneid ja isamaalisi üritusi: I ja II Porkuni

laulupäev (1931 ja 1933), 1933.aasta Jüriöö pidulik tähistamine, 1935. a mälestati pidulikult

Vabadussõjas ja I MS langenuid Porkuni valla kodanikke, kellede mälestuseks asetati vallamaja seinale mälestustahvel. 1936. a pühitseti Porkuni VTÜ 25. juubelit. Ära ei unustatud riiklikke pühi, emadepäevi ega ka manalasse varisenud kaasvõitlejaid. Tuletõrjes lõid kaasa ka aktiivsed naised.

Selle aktiivse ja tegusa ühingu asutamise 110. aastapäevaks sai valmis raamat  Porkuni Priitahtlike Pritsimeeste Ühing (Porkuni tulekustutajate selts 7.08.1911 – 31.12.1949), mis kajastab ühe tugeva, teotahtelise organisatsiooni püüdlusi, tegusid ja kordaminekuid üle 38 aasta jooksul. Koostajaks on Viivi Griffel.

Varem on V. Griffelil välja antud koduloolised raamatud: Kullenga Maanaiste Selts Assamalla seltside rüpes 1930-1944 ja Politseikonstaabel Peeter Talli pere lugu.

Uue raamatu Porkuni Priitahtlike Pritsimeeste Ühing esitlus toimub 18.juulil 2021. a  kell 14.00  Porkuni rahvamajas (koos 1930.-40ndate aastate hõnguga).

Kohapeal on soovijail võimalik ilmunud raamatut esitlushinnaga soetada.