« Tagasi

Väikemaarjalased mälestavad 100 aasta möödumist Eesti spordi suurkuju surmast

Kolmapäeval kell 11.00 mälestavad Väike-Maarja vallavalitsuse ja gümnaasiumi õpilased koos  vallakodanikega Väike-Maarjast pärit legendaarset jõumeest ja karskusliikumise eest võitlejat Georg Lurichit, kelle surmast möödub 100 aastat.

„Just 22. jaanuaril möödub täpselt sada aastat meie eestlaste rahvuskangelase Georg Lurichi surmast. Kuigi ta on maetud Väike-Maarjast üle 2000 km kaugusele Armaviri, siis täna just siin Georg Lurichi sünnikohas on võimalus mälestushetkeks. Hetkeks, kus meil tuleb eestlastena endasse uskuda, teada oma ajalugu ja juuri, seada rahvuslikke eesmärke ning ka nendeni jõuda," ütles Väike-Maarja vallavanem Indrek Kesküla.

Georg Lurichi 100. surma-aastapäeva meenutatakse koosviibimisega Väike-Maarja keskväljakul Lurichi monumendi juures. Mälestuskõne peab vallavanem Indrek Kesküla, mälestuskimbu ja küünlad monumendi jalamile asetavad vallavalitsuse ja gümnaasiumi esindajad.

Umbes kolmsada Väike-Maarja gümnaasiumi õpilast ulatavad üksteisele käed, moodustades inimketi näol keskväljaku tribüünile suurmehe mälestuseks numbri 100. Akordionipala esitab Lembit Kopso.

Georg Lurich (1876 Väike-Maarja – 1920 Armavir) on meile tänaseks sümbol, legend, müüt Jakob Hurda, Carl Robert Jakobsoni, Lydia Koidula, Paul Kerese ja teiste meie rahvuslike suurkujude kõrval. Lurich oli jõumees ja maadleja, lisaks paistis ta silma malemängus, mängis klaverit, oli hinnatud kõnemees, sattus esimese eestlasena filmilinale, oli esimene maailmas laialt tuntud eestlane. Teda austati kui erakordselt väljapaistvat isiksust, sporditeoreetikut, ettevõtjat, moralisti, publitsisti, polüglotti. Legendid Lurichi jõust, võitudest maailma tugevamate meeste üle ning tema keha ilust ja vaimu teravusest liikusid suust suhu… Ta oli meie rahvuskultuuri üks olulisemaid alustalasid – meie rahvusluse sümboleid.

Lurichi mitmekülgsuse, sh ka eesti keele rikkuse, aga ka ühiskonna murekeelte esiletoomise oskuse üheks näiteks võib olla järgmine tsitaat ühiskonna ja sõjategevuse kohta:

"Tänapäeval ei peaks enam imestama, kui mõni inimene sureb, vaid vastupidi – peaks imestama, et mõni inimene veel elab! Sest ööd ja päevad inimesed uurivad ja murravad pead, kuidas inimjõu ja tervise viimastki haledat jäänust rusuhunnikuks muuta, hävitada. Need "armsad" annid, mida inimkonnale annab "auväärt" leidu – mürgised gaasid, dum-dum kuulid, lõhkevad granaadid, hiigla-suurtükid, aeroplaanid, zeppelinid, veealused paadid, miinid, õhu-ja veetorpeedod, mõõga, piigid ja muud mõrtsukriistad – nende abil peavad teineteist tapma vastamisi seatud võhivõõrad inimesed, kes üksteist pole kunagi näinud."